Tikrikeedus

Sellesuviseid hoidiseid sai kokku 40 väikest purki. Mustsõstra- ja , punasesõstra moosi, tikrikeedust ja rabarberimoosi...punasõstramarmelaadi ja õunapüreed.
Rohkem mõtteid ei olegi juurde lisada, kui ainult seda, et imehää on auravat hommikuputru ISE tehtud moosiga süüa.

Kapist, sahtlipõhjast ja ülemiselt riiulilt e. kodujuustukook

Kas ei näe ahvatlev välja?

Seda minagi, et näeb!

Koogimõte sai hoo sisse, kui leidsin külmkapist 600g rasvata kodujuustu, mille tarbimistähtaeg oli samal päeval lõppemas. Ära ei viska ju!  Ja nii ma siis lähenesingi loominguliselt - kohupiim on, mune on, suhkrut ja vaniljesuhkrut ka on! Ja rosinaid ja mandlilaaste, kaneeli ja õunatükke ning maisitärklist, et kenasti kõik koos püsiks. Sahtlipõhjas oli ka pakike juubeli tordipulbrit. Ning või oli loomulikult olemas!

Seega teguviis lihtsamast lihtsam:

ühte kaussi segasin kokku kodujuustu, 4 muna, maitse järgi suhkrut, 2tl vaniljesuhkrut, 1tl kaneeli, peotäie rosinaid, 3 peotäit õunatükke, 2tl maisitärklist. 

Teise kaussi paki juubeli tordipulbrit ning 3 spl jahu. 

Võtsin lahtikäiva koogivormi, määrisin põhja ja küljed võiga, panin 3/4 puru põhja, mille peale lõikusin veidi võitükke, valasin peale kohupiimamassi ning peale jälle pulbrit ja võitükke.

45 minutit 200 kraadi juures ahjus kuni kook muutus pealt kuldpruuniks ja kodu täitus imelise aroomiga ning valmis ta oligi!
Ma võin taaskord öelda, et keele viib alla. Eriti mõnusa lisameki andsid hapukad pohlad ning külm piim.

Keele viib alla e. krõbe õunamaius.

See imevõrratu värvide mäng on põhjus, miks ma sügist armastan. Lisaks teadmine, et varsti tuleb suusalumi, millele järgneb taas kevadine õiteaeg ning seejärel kuumad suvepäevad. Ma armastan ja naudin kõiki neid nelja aastaega. Kui oleks võimalus, siis minu sügavkülmast leiaks talvistele marjavarudele lisaks ka sildistatud kotid, kuhu oleks peale kirjutatud "suveõhk", "sügisniiskus", "kevadine sirelimekk" ja "karge talvehurm" ja nende sisu oleks tarbitav ainult ühele inimesele, ainult ühel hetkel, ühes väikses ruumis ning jagada võib seda omaniku loal ainult kõige erilisemaga...

Hetk tagasi jõudsin  ma aga just järeldusele, et vabal päeval üksi kodus kokata võib olla hukatuslikult saatuslik nii juba eelnevalt täis söödud kõhule, kuhu enam lihtsalt juurde ei mahu kui ka treeningtundidega hoolikalt vormi trimmitud heale figuurile:) See, et õuna-kaneeli-suhkru kooslus imetabase maitseelamuse annavad, pole ilmselt kellelegi üllatuseks, aga proovige te tehtust ainult ühe piiiiisikese tüki maitsta ja ülejäänu õhtut ja seltskonda ootama jääda. Minu jaoks pigem võimatu, aga jah, kindlasti ka teostatav.

Kui kiirel ajal "Do It Yourself" ideid  linkide, üleskirjutuste või mõne teise meeldejätmisvõimaluste kaudu tallele panen, siis enamusel juhtudest jäävad nad oma aega ootama pikemaks kui esialgu kindlaks määratud tähtaeg. "Ma varsti teen, ausõna!" on viimasel ajal üha sagedamini minu poolt välja öeldud lause. Kuid siiski tore, et vahel suudan end ületada ja käsile võtta ja tõesti midagi ka ära teha.












See retsept ei ole midagi uut ja toidumaailma vallutavat, kuid inspiratsiooniallikaks oli selline koht nagu www.pinterest.com .
Tegevuskäik on imelihtne!

Vaja läks:
pärmi-lehtaigen
tükeldatud õunad
kaneel
suhkur
kes soovib, siis kardemon
rosinaid
1 muna määrimiseks
ning pruuni või pärlsuhkrut peale puistamiseks

Saiad küpsesid ca 45 min ahjus 175 kraadisel kuumusel.
Ainus "aga" oli see, et õuna-kaneeli-suhkru segu voolas pisut vahelt välja ja järgmine kord tean, et tuleb kohe valmis saiad küpsetuspaberilt ära võtta. Muidu saab kõhu ka paberi näol rohkem täis:))