Mustsõstramoosilugu

Möödunud aasta jõululaupäeval sain imelise kingituse ühelt armsalt tütarlapselt. Oma kätega valmistatud moos ja marmelaad. Tänaseni ei ole ma raatsinud kumbagi neist söömiseks avada, kuna peale selle, et nad näevad oma pakendis imelised välja ja kaunistavad minu köögiriiulit, ei taha ma neid lahti teha, kuna siis saavad nad ju otsa. Ma vel pisut ootan...hoian neid erilisteks hetkedeks.

Ma arvan, et justnimelt seesama neiu oli minu inspiratsiooniallikaks sel moositegemise teel sellel suvel. Veel kunagi varem polnud ma sellise õhinaga marju korjanud ning väikestel purkidel, mida palusin sõbrannal koguda, silte lahti leotanud. Kõik selleks, et valmiks minu esimene, päris ise tehtud moos.

Ja siis saabus see imeline õhtu meie maakodus Puhjas, kui palusin oma emal mulle moosikeetmise tarkust jagada. Nii me seal siis kuumal suveõhtul, kui ritsikad väljas siristasid, moositeo ette võtsimegi. Põlled ette ja marjad potti keema!

Seda tunnet, mis mind valdas peale esimese ise oma kätega keedetud (no olgu..natuke ema abistatud ka) moosi purki panemise järel, ma nii hästi kirjeldada ei oskagi, aga tunne oli võimas. Nagu vanades muinasjuturaamatuteski, kus vanaema õpetab lapselapsele ketramist...

Seega parem kujutlegem end nüüd külma talveõhtusse, kus kraadiklaas näitab karget miinus kahtekümmend viit ja köögiaknad on härmas. Just sellisesse õhtusse sobib üks mõnus pannkoogitegu ja Eriti külma talve mustsõstramoos.

Kana-klimbisupp. Imetabane

Ma olen kanasuppi oma argipäevastes kokkamiskatsetuses varemgi teinud, kuid ma ei tea, kas seekord on põhjuseks kosutav suvevihmalõhn - mis aknast sisse lendleb ja mu meeli köidab - või lihtsalt mõnus ja rahulik heaolutunne, tuli seekordne supitegu kohe eriti hästi välja.

Koostisained on ikka samad nagu ühel kana-klimbisupil olema peavad, aga eks iga perenaine seab kõik oma käe ja maitse järgi:

u 1,7l vett

2 kanapuljongi kuubikut

2 kartulit (pigem väiksemat)

1 keskmine porgand

1 keskmine värske mugulsibul

kaks peotäit riisi

1 kanakints
maitsestamiseks tilli, soola, 0,5tl suhkrut

Keeda eelnevalt kanakints (maitsestamata) vees ning jäta jahtuma. Pane keema vesi ja lisa puljongikuubikud. Puljongi keema minemisel, lisa riis. Tükelda kartul, sibul ja porgand, kuumuta väheses võis/õlis pannil ning lisa puljongile. Kui kartul ja riis on pehmeks keenud, lisa tükeldatud kana ning lase supil veel pisut edasi podiseda.

Klimbid meisterda Elise retsepti järgi:

1 muna

1 dl keeduleent (puljongit)

1 sl sulavõid

2 dl jahu

0,5 tl soola

peotäis värsket tilli

Tulemus on lihtsalt imetabane. Just selline nagu üks maitsev kana-klimbisupp olema peabki.

Aiast ahju!

Minu toidublogi on suvekuumuses ja päikeses sama ikaldunud nagu minu suure hurraaga kevade lõpul rõdupõllule külvatud maitsetaimedki. Lilledest ma parem ei räägi. Totaalne põud!

Hetkel on küll seline tunne, et aednikku ja lillekasvatajat minust ei saa, aga nagu vanarahvas ütleb: "esimene vasikas läheb ikka aiataha". Vahvalt puidukastiga "põllult" andis ainsa saagi rukkola, aga seegi polnud hoolimata kastmisest ja õrnadest sõnadest oma täit kasvamisjõudu rakendada suutnud ja seda, et seal rukkola kasvas, teadsin ma vist ainult ise. Eks järgmisel aastal katsetan uuesti. Nii palju sain targaks, et seemneid päris üksteise otsa külvata pole mõtet ja varem tuleb alustada.

Samamoodi nagu ikaldus mu põld, on unarusse jäänud ka söögitegemine. Nimelt olen ma viimased paar kuud pidevalt ringi trallinud ja sealhulgas ka Eesti ilusamaid paiku avastanud - puhkus ju ometi selleks ongi - ning olgem ausad - sellise leitsakuga köögis askeldamine on ühe perenaise jaoks ei rohkem ega vähem, kui üks suur katsumus.

Aga ühe vormiroa sain valmis meisterdatud siiski.

Tegelikkuses pole siin sugugi suurt kunsti - asjad üksteise otsa kihiti ja ahju!

Vaja läheb:

ühe väiksema suvikõrvitsa viile

ühe väikse porgandi viile

pisut Türgi ube (NB! soovitan eelnevalt ube pisut keeta)

mõned suuremad kukeseened

riivjuustu

maitsestamiseks tilli, pipart ja soola

üks pakk 10% kohvikoort

3 kanamuna

soovi korral perenaise maitse järgi miskit lihaollust (mina kasutasin frikadelle)

Seegi vormiroog kuulub kategooriasse "silma järgi tehtud". Kuna külmkapis oli kõiki retseptis kirjas olevaid juurikaid parasjagu just nii palju, et neist ühe vormiroa valmis meisterdada saaks ja kuna kõht ka lärmi tegi, siis otsustasingi lihtsalt katsetada. Kõige põhja panin suvikõrvitsaviilud vaheldumisi porgandiviiludega, siis mõned oad, natuke kukeseeni, mõned frikadellid vaba viskega ühte ja teise nurka ning kihid jälle otsast peale. Kõige peale valasin koore ja muna segu ning küpsetasin ahjus seni, kuni silm ütles:)), et riivjuustu võib nüüd ka peale panna. Pisut veel ja valmis ta saigi. Ja uskuge või mitte - oli täitsa söödav! Ainus, mida järgmisel korral teisiti teeksin, on see, et oad tuleb eelnevalt läbi keeta. Eks see tarkus on kõigile agaramatele ja oskajamatele perenaistele teada, aga kuna mina selline üsna algajate ja alles õppivate argipäevakokkade nimistusse kuulun, siis omad kogemused õpetavad.

Kõht sai täis ja sööjad ka rahul.

Nüüd võib edasi puhata!;)

Ahjaa...ärge arvakegi, et ma sügavkülma juba rabarbrit, maasikaid, vaarikaid ja sõstraid varunud ei ole. Need vajalikud varud külmaks ja paksu lumega talveks on tallele pandud! Igatahes!