Some extra time needed!

 

Toredat talve jätku kõigile!

Minul ei ole aega ei blogimiseks ega kokkamiseks ja veel vähem millegi sellise valmistamiseks, millega siin esineda võiks:)

Kui kellelgi on kodus ajamasin, siis palun lahkelt mulle müügiks pakkuda. Ähk jõuan ära osta! Päris toreda vanaaegse riidekapi omanik ma juba olen. Jei!

Seni olgu see siin siis tee teiste blogijateni ja ma väga loodan, et varsti kohtume jälle!

Tikrikeedus

Sellesuviseid hoidiseid sai kokku 40 väikest purki. Mustsõstra- ja , punasesõstra moosi, tikrikeedust ja rabarberimoosi...punasõstramarmelaadi ja õunapüreed.
Rohkem mõtteid ei olegi juurde lisada, kui ainult seda, et imehää on auravat hommikuputru ISE tehtud moosiga süüa.

Kapist, sahtlipõhjast ja ülemiselt riiulilt e. kodujuustukook

Kas ei näe ahvatlev välja?

Seda minagi, et näeb!

Koogimõte sai hoo sisse, kui leidsin külmkapist 600g rasvata kodujuustu, mille tarbimistähtaeg oli samal päeval lõppemas. Ära ei viska ju!  Ja nii ma siis lähenesingi loominguliselt - kohupiim on, mune on, suhkrut ja vaniljesuhkrut ka on! Ja rosinaid ja mandlilaaste, kaneeli ja õunatükke ning maisitärklist, et kenasti kõik koos püsiks. Sahtlipõhjas oli ka pakike juubeli tordipulbrit. Ning või oli loomulikult olemas!

Seega teguviis lihtsamast lihtsam:

ühte kaussi segasin kokku kodujuustu, 4 muna, maitse järgi suhkrut, 2tl vaniljesuhkrut, 1tl kaneeli, peotäie rosinaid, 3 peotäit õunatükke, 2tl maisitärklist. 

Teise kaussi paki juubeli tordipulbrit ning 3 spl jahu. 

Võtsin lahtikäiva koogivormi, määrisin põhja ja küljed võiga, panin 3/4 puru põhja, mille peale lõikusin veidi võitükke, valasin peale kohupiimamassi ning peale jälle pulbrit ja võitükke.

45 minutit 200 kraadi juures ahjus kuni kook muutus pealt kuldpruuniks ja kodu täitus imelise aroomiga ning valmis ta oligi!
Ma võin taaskord öelda, et keele viib alla. Eriti mõnusa lisameki andsid hapukad pohlad ning külm piim.

Keele viib alla e. krõbe õunamaius.

See imevõrratu värvide mäng on põhjus, miks ma sügist armastan. Lisaks teadmine, et varsti tuleb suusalumi, millele järgneb taas kevadine õiteaeg ning seejärel kuumad suvepäevad. Ma armastan ja naudin kõiki neid nelja aastaega. Kui oleks võimalus, siis minu sügavkülmast leiaks talvistele marjavarudele lisaks ka sildistatud kotid, kuhu oleks peale kirjutatud "suveõhk", "sügisniiskus", "kevadine sirelimekk" ja "karge talvehurm" ja nende sisu oleks tarbitav ainult ühele inimesele, ainult ühel hetkel, ühes väikses ruumis ning jagada võib seda omaniku loal ainult kõige erilisemaga...

Hetk tagasi jõudsin  ma aga just järeldusele, et vabal päeval üksi kodus kokata võib olla hukatuslikult saatuslik nii juba eelnevalt täis söödud kõhule, kuhu enam lihtsalt juurde ei mahu kui ka treeningtundidega hoolikalt vormi trimmitud heale figuurile:) See, et õuna-kaneeli-suhkru kooslus imetabase maitseelamuse annavad, pole ilmselt kellelegi üllatuseks, aga proovige te tehtust ainult ühe piiiiisikese tüki maitsta ja ülejäänu õhtut ja seltskonda ootama jääda. Minu jaoks pigem võimatu, aga jah, kindlasti ka teostatav.

Kui kiirel ajal "Do It Yourself" ideid  linkide, üleskirjutuste või mõne teise meeldejätmisvõimaluste kaudu tallele panen, siis enamusel juhtudest jäävad nad oma aega ootama pikemaks kui esialgu kindlaks määratud tähtaeg. "Ma varsti teen, ausõna!" on viimasel ajal üha sagedamini minu poolt välja öeldud lause. Kuid siiski tore, et vahel suudan end ületada ja käsile võtta ja tõesti midagi ka ära teha.












See retsept ei ole midagi uut ja toidumaailma vallutavat, kuid inspiratsiooniallikaks oli selline koht nagu www.pinterest.com .
Tegevuskäik on imelihtne!

Vaja läks:
pärmi-lehtaigen
tükeldatud õunad
kaneel
suhkur
kes soovib, siis kardemon
rosinaid
1 muna määrimiseks
ning pruuni või pärlsuhkrut peale puistamiseks

Saiad küpsesid ca 45 min ahjus 175 kraadisel kuumusel.
Ainus "aga" oli see, et õuna-kaneeli-suhkru segu voolas pisut vahelt välja ja järgmine kord tean, et tuleb kohe valmis saiad küpsetuspaberilt ära võtta. Muidu saab kõhu ka paberi näol rohkem täis:))

Friendships develop over food and wine!

Nagu näete, olen jätkuvalt salatite lainel. 

Reedel oli üks väga ilus ja tore sündmus minu elus ning põhjust kollase laualinaga pidulauda katta rohkem kui küll. Selleks otstarbeks sai kokatud  mõneti juba tuttav, samas iga kord maitsemeeli ülendav salat. Ise olin otseloomulikult rohkem kui rahul,sain kiitust ka ning salat  sai otsa imekiirelt.

Tahaks veel! Aga ega ma kade ei ole ja jagan lahkesti retsepti:)

Vaja läheb:

jääsalatit

lehtsalatit

rollo rosso salatilehti 

iseendale (ja soovitavalt ka külalistele:)) suupärast muud salativalikut

päikesekuivatatud tomateid

musti oliive

kapparit

sidruniga Balsamico kastet 

keedetud vutimune

seesamiseemneid

soola 

kanafileed

pipart

tilli

Tegevuskäik on samuti imelihtne! Rebi salatilehed suupärasesse suurusesse, tükelda oliivid, kappari ja päikesekuivatatud tomatid ning pane koos salatiga suurde kaussi kokku. Eelnevalt keeda vutimunad, lase jahtuda, eemalda koored, lõika sektoriteks. Lõigu kanafilee ning prae kerges õlis, lisades soovi järgi maitseaineid. Mina kasutasin pipart ja soola ning raputasin aedtilli lisaks. Järgmiseks sega kõik koostisained eelnevalt tükeldatud salatiga kokku, sega, lisades maitse ja käe järgi Balsamico kastet ja soola.  Raputa seesamiseemnetega üle ja serveeri.

Oh!..See Suvi!

Pole mingi ime, et alates maikuust see koht siin unustustehõlma vajunud on! Elutempo võiks öelda, et  on nauditavalt kiireks muutunud ja ma arvan, et kui Riina ei oleks juba teab mitmendat korda mu tähelepanu juhtinud asjaolule, et "kaua võib seda rabarbrimause posti vaadata?!, siis ma vist niipea ei oleks end käsile võtnud ja paar mõtet ja pilti kirja pannud.

Lõppema hakkav suvi läheb kohe kindlasti ühtede tegusaimate nimekirja. Kõik kevadel tehtud plaanid läksid 99,99%-liselt korda ning rahulolu on sügise saabudes ainult suurenenemas. "Kui tahta, siis saab", on ikka täiesti õige!

Ainult, et see suvi  möödus kuidagi liiga kiiresti ja hetkel tunnen, kuidas  kuluks ära samasuguse leitsakuga lisa kolm nädalat nagu oli juulikuu alguses. Vinguva Eestlase liigi hulka mina ei kuulu, ilma üle virisen hääl juhul ainult kaamoselises novembris, kui aru pole saada, kas on hall või valge ja mina käisksin pigem kordi viis päevas ujumas või kümbleksin karastava duśi all, aga üks õige suvi on kuumade ilmadega nii, et riidekapi esmavalikus on päevitusriietele lisaks lühikesed püksid ja imeõhuke pluus.

Ma lihtsalt naudin!

Aga sellegi poolest jätkus pisut ikka aega, et kokata ja näppe mulda pista.

Kõik mulda pistetud seemned tärkasid ka ning neist kasvasid väiksed taimedki, kuid kahjuks jäi puudu kas minu mittepiisavatest rohelistest sõrmedest või millestki muust, aga päris elujõulisi taimi neist siiski ei saanud.

Kõige ilusam taime- ja õiteilu ootas mind aga siis, kui peale puhkust ja vaieldamatult roheliste kätega sõbranna juurest lillehotellist petuuniad koju tõin. See on nüüd kolmas suvi, mil "petuuniasõda" pean (ehk et üritan neid rõdul, kus on päev läbi lauspäike, ikka ilusaks ja lopsakaks kasvatada) ja sel aastal sain ehk kõige kaalukama võidu. Aga jah, pool õiteilu au kuulub kallile Kristelile.

Mmmmmmagus maasikahooaeg oli ka täiesti olemas. Osa maasikaist läks sügavkülma ja suur osa kõhtu. Nagu alati. Ja ühest kogusest sai tehtud Brita kooki, mis minu endagi üllatuseks kohe ilusasti välja tuli. Mäletan, et kõige suuremat vaeva nägin beseepõhja küpsetuspaberilt kättesaamisel. 

Ja grill-liha...ikka jäi väheks! Ja valget jahedat rieslingut sai joodud palju...Aga suvi ongi ju naudinguteks!

Viimaks ka üks koogiretsept, mis on vastavalt oludele erineva põhja peale tehtud, aga iga kord olen kestvate ovatsioonide osaliseks saanud.

Vaja läheb:

Põhi:

150g Digestive küpsiseid (või ntx tumedaid Selga küpsiseid)
75g võid

400g ricotta kohupiima
200g toorjuustu
5sl suhkrut
2tl vanillisuhkrut
4 muna
75g hapukoort 

Kate:

200g valget shokolaadi

marju

Purusta küpsised, sulata või. Sega põhjaks kokku ja aseta jahedasse seniks, kuni segad täidist. Pane ka ahi soojenema. 

Täidise jaoks sega kokku nimetatud koostisained ning vala põhjale ja küpseta  140 kraadi juures 40-50 minutit. Mina tegelikult, küpsetasin 175 kraadi juures seni, kuni kate oli pealt läinud kuldpruuniks.

Võta kook ahjust välja, jahuta ning kõige suussulavama tulemuse saad, kui jätad üheks ööks külmkappi seisma. 

Hommikul sulata valge shokolaad lisades sinna pisut piima ning kalla koogile, kuhu ennem oled vaba käega laotanud kõiki erinevaid marju.

Nüüd valmista üks mõnus kann kohvi, vala välja valge vein ja istu kallima või kõige kallimatega õhtust ritsikalaulu kuulama.

Talvel võib selle asendada küünlavalguse ja maheda jazzmuusikaga;)

See on kook, mida süües vähemalt naisterahvad küll igasuguse süütunde liigsete kalorite ees unustavada, sest maitsenauding saab võitu!

Ma nüüd pigem ei luba, aga ma vähemalt üritan enam mitte nii pikka pausi siia tekitada. Kuigi kui arvestada suvega võrreldes veelgi tihedamaks kujunevat sügist, siis.. 

Rabarbrimaius killukese apelsiniga

Minu kokablogi on pigem tagasihoidlik, kui kõrgklassi kuuluv, aga mulle sellegipoolest armas ja südamelähedane. Siin postitatud retseptide hulka kuuluvad enamasti teiste poolt ära proovitud road, aga minu jaoks on need uued, põnevad ja omamoodi tehtud. Ja siia üles riputan neid eelkõige iseendale..et külmal talvepäeval oleks käepärast võtta üks rabarberimaiuse retsept või suvel tuleks igatsus piparkookide järgi.
Seega ehk on see minu isiklik armas väike blogi kasvõi lihtsalt ilus silmale vaada, aga näiteks ka päris algajale köögis katsetajale ehk inspireeriv ja kui pole ka neid kahte eelnimetatud funktsiooni, siis tean neid, kes minu blogist suurt ei peagi, aga siin ülesloetletud kokablogijate leheküljed kiiresti üles leiavad!
Igaühele oma - nagu elus ikka:) Täna võtsin nõuks juba ammu meelde jäetud ja katsetamist ootavate roogade listi kirja pandud (ja taas Elise blogist inspiratsiooni leidnud) rabarberimaiust katsetada.
Viimased sendid täpselt rahakotipõhjast kokku loetud (kaardimaksed on mugavamad!) ja turult rabarber koju toodud, ajasin retseptis näpuga järge ning juba mõne aja pärast oli kodu taas mõnusat küpsetamisaroomi täis. Naabrite praekalale ja pannkookidele vahelduseks midagi:)
Retseptis esindatud apelsin, andis nii nagu Eliski kirjeldas, suussulava maigu, mida hapukas rabarber täieõiguslikult tasakaalustas.
Külma jäätisega serveerituna oleks justkui parim magustoit üldse!

Vaja läheb:
Täidis:
500g rabarberit (kooritud, hakitud)
300g maasikaid
0,5 dl suhkrut
3sl apelsinist pressitud mahla
3 sl maisitärklist

Puru:
2 dl jahu
1 dl suhkrut (valge ja pruun pooleks)
1 tl kaneeli
1 apelsini riivitud koor
75g võid
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola

Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.
Valmista kõigepealt purukate. Selleks sega omavahel jahu, suhkrud, kaneel, küpsetuspulber ja sool. Lisa toasoe või ning töötle ühtlaseks purutaoliseks tainaks. Lisa riivitud apelsinikoor ning sega läbi.
Koori ja viiluta rabarberivarred ning lõika maasikad sektoriteks. Vala peale suhkur, maisitärklis ning apelsinist pigistatud mahl ja sega kõik kokku.
Vala segu ühte suurde või mitmesse väikesesse ahjuvormi. Pudista peale puru ning küpseta 200 kraadi juures 35 minutit.
Serveeri leigena!

allikas: Elise kokablogi